KOGEMUSLUGU: Cádizis hispaania keelt õppimas I

Tänu Hispaania Majale avanes mul augustis võimalus osaleda keelekursusel Cádizis. Enne meeldejäävatest hetkedest/päevadest rääkimist, annan kerge ülevaate, sellest, mida see nädal endast kujutas. Kui tulevikus uuesti läheksin, jääksin kindlasti vähemalt kaheks nädalaks. Elasin koos kahe tudengiga, üks neist oli vene tüdruk - Maria ja teine šveitslane - Simone. Viimane oli tulnud kursusele terveks suveks. Ta oli alustanud täiesti nullist ja see on lausa imetlusväärne, kui kiiresti on võimalik keelt rääkima hakata, sest me omavahel rääkisime alati hispaania keeles. Majas elas ka omanik ise koos kolme kassiga, mis läks peremajutuse alla. Majutus ise oli suurepärane, kõik toad olid dekoreeritud india stiilis ja kõikide uste ees oli lisaks uksele ka suur õhuline lina. Selleks et toas õhk pidevalt liiguks, hoidsin ma alati ust lahti ning lina, mis ukse ees oli, lasi õhul liikuda ning tagas ka privaatsuse.

Kui nüüd kursuse enda juurde liikuda siis kava oli selline - esmaspäevast reedeni toimus iga päev kaks loengut. Esimene algas 9.15, kestis poolteist tundi ning keskendus eelkõige grammatikale. Mulle meeldis, et kuigi tegu oli grammatika tunniga oli see siiski vabas vormis üles ehitatud. Nädala lõpus andis õppejõud meile terve listi laule, kus kasutatakse subjuntivo vormi, et meil oleks lõbusam seda harjutada. Peale esimest tundi oli meil 30 minutit kohvipausi ja siis toimus loeng teise õppejõuga, mis keskendus rääkimisele. Kuskil ühe aeg oli ametlik õppimise osa läbi, mistõttu on minu arvates väga oluline ka väljaspool tundi hispaania keelt praktiseerida. See polnudki nii raske, kuna leppisime kohe algul oma klassikaaslastega kokku, et meie ühiseks keeleks saab hispaania keel. Meil oli klassis saksa tüdruk Maike, kaks vene tüdrukut - Anna ja Daria, austria tüdruk Barbara, itaalia/inglismaa tüdruk Charlotte ning saksa poiss Robin, kes ei olnud küll meie klassis, kuid liitus meie grupiga. Iga päev kell viis või kell kuus, olenevalt tegevusest, algas kultuuriprogramm, millega sai tutvuda juba nädala alguses. Enamik tegevusi olid tasuta või siis mõistliku summa eest. Tegevused ise olid alates linnatuurist surfamiseni, ühesõnaga väga seinast seina. Linna ja selle kultuuriga tutvumiseks soovitan osaleda nii paljudes kui võimalik. Aega, mis jäi tundide ja kultuuriürituste vahele, kasutasime me tavaliselt kas erinevates kohtades söömisele või randade külastamisele. Siinkohal jõuangi üldinfoga ühele poole ja toon välja endale enim meelde jäänud hetked. 

¿Tenéis pareja?

Nagu ma enne mainisin, koosnes õppimine kahest osast, grammatika ja rääkimine. Ühel hommikul, kui Paula (üks meie õpetajatest) klassi sisse astus ja istus, vaatas ta meile kõigile otsa, naeratas ning küsis - “¿Tenéis pareja?”. Sellele järgnes pikk ebameeldiv vaikus ja palju ehmunud pilke. Paula hakkas naerma ning selgitas, et sellist reaktsiooni ta ei oodanud. Selles tunnis rääkisime lõpuks sellest, kuidas on õpetaja ja õpilase suhted meie riikides ning mis olukordades ja kuidas inimese isikliku elu kohta küsimusi esitatakse. Selgus et Hispaanias, vähemalt Cádizis, on selline tunni alustamine täitsa normaalne. 

Flamenko

Kõige toredamad kipuvad olema need õhtud, mis pole läbi mõeldud. Õhtu flamenko muusika saatel tõestas seda. See oli üks esimesi õhtuid Cádizis. Plaanisime randa jalutama minna, kuid randa me sellel õhtul aga ei jõudnudki, kuna teel sinna sattusime elava muusika lummusesse. Nimelt jäi teele üks lokaal, kus toimus tol õhtul flamenko kontsert. Ei midagi suurejoonelist, pigem lihtsat, mis oli ka põhjuseks, miks see nii maagiliselt mõjus. Koht ise tundus üpriski suur, kuid kontsert toimus hoopis väljas, hoone ees. Inimesed istusid laudade taga, jõid uhkeid kokteile ning nautisid muusikat. Me lihtsalt ei saanud oma teekonda jätkata ning pidime kuulama jääma. Esimesed 15 minutit me lihtsalt seisime ning vaatasime, kuidas laulja ning kitarrist üksteisega sõnu kasutamata suhtlevad. See on üks müstilisemaid vaatepilte/kuuldemänge, mida näinud/kuulnud olen. Meenus kohe õhtu Hispaania Majas, kus seda esmakordselt kogesin. Hiljem otsustasime, et siin me oma õhtu ka lõpetame ning otsustasime vabanenud lauda istuda.

Päikeseloojangud

Cádizis oli päris mitu imelist randa. Üks neist oli aga rand, kus me korduvalt päikeseloojangut vaatamas käisime. On imeline pärast pikka päeva sõpradega rannas lebada ja vaadata, kuidas taevas järk järgult värvi vahetab, meri taustal kohisemas. Käisime selles rannas päris mitu korda ja iga kord oli ainulaadselt maagiline. Kui päike juba loojunud oli, istusime me ringis, jõime tinto de verano´t ning rääkisime juttu.

Surf

Ma julgen väita, et olen üks neist inimestest, kes alati proovib, enne kui otsustab, kas asi meeldib või ei. Siiski pean tunnistama, et surfamine oli midagi, mida ma kunagi proovida pole plaaninud. Cádizisse minnes teadsin, et seal on võimalik surfamist proovida, kuid seda, et ka mina seda teha otsustan, ei oleks ma arvata osanud. Mulle pole kunagi veesport või ujumine kõige üldisemas mõttes vaimustust tekitanud, veel vähem vee all viibimine (mida surfamises kukkumise korral kindlasti ette oleks tulnud) ja seda veel läätsedega, või veel hullem - ilma läätsedeta, sest siis ma lihtsalt ei näeks. Kui aus olla siis ma ei teagi mis hetkel ma meelt muutsin, aga üks hetk otsustasin end kirja panna ja riskida. Käisin veel enne apteegis, et kõrvatroppe osta ning otsisin välja oma ühepäevased läätsed. Ühesõnaga valmistusin katsumuseks igati ette. Kui me juba kohapeal olime jamasin tükk aega kõrvatroppidega ning liiga vaimustatud ma tulevast tunnist-paarist ei olnud. Kui me aga vette jõudsime ja ma avastasin, et esiteks, kalipsoga ei ole vesi isegi mitte jahe ja teiseks, kõrvatropid toimivad laitmatult, hakkasin olukorda lausa positiivselt suhtuma. Enne vette minekut tegime kõik koos soojendust ning õppisime kuidas surfilaual õigesti ja kiiresti püsti tõusta. Teoorias tundus see kõik muidugi loogilisem ja lihtsam kui praktikas. Lainete peale saamine ja üldse laua peale saamine polnud üldse nii lihtne, kui me Maikega arvasime. Ma tundsin, kuidas kõik mu lihased tööd tegid. Õnneks olid vees juhendajad, kes meil laineid püüda aitasid. Pole vist raske aimata, et enamik ajast, kui ma lauale püsti üritasin saada, kukkusin ma kohe vette. Üks kord, kui kaheks sekundiks püsti sain, astusin ühe liigse sammu ning lendasin siiski üle laua otse vette. Meie kallis kultuurijuht Jesús hüüdis mulle selle peale kaldalt oma lemmiklause “¡perfectamente mal, Kairi, perfectamente mal!”. Ühe korra sain ma ka päriselt laua peale püsti ja see tunne oli minu jaoks midagi kirjeldamatut. Esiteks ma tundsin end reaalselt laine peal olevat ja kuna ma olin püsti oli see tunne veel võimsam, täis adrenaliini, elevust ja närvikõdi. Juba sellele uuesti mõtlemine ja sellest kirjutamine tekitab tahtmise uuesti surfama minna.

Tahaksid ka ise seda kõike kogeda? Loe lähemalt kursuste kohta Cadizis siin või kirjuta meile mundus@hispaaniamaja.ee