Kadi ja Peeter. Erinevad inimesed, erinevad olukorrad, aga kokkuvõttes – samad järeldused ja kogemused. Selline oli siis kirjeldus vestlusõhtule, millest kohe veidi täpsemalt räägin. Iberofest on nüüd küll juba läbi, kuid meenutada on endiselt veel nii mõndagi. Olles ise mõnda aega Hispaanias elanud oleks patt mitte kirjutada Peeter Oja ja Kadi Aguraijuja vestlusõhtust, mis viis meid kõiki just Hispaaniasse. Minus tekitas see õhtu soovi taas lõunasse rändama minna.
Peeter alustas vestlust riigist endast. Ta ütles, et Hispaania on maa, kus palju väikseid riike on ühe suure riigi sees. Selle lausega seoses tekkis kohe nostalgia. Ülikooli esimese aasta jooksul sain aru, kui imeliselt mitmekesine on Hispaania. Me tegime erinevate linnade ja autonoomsete piirkondade kohta ettekandeid ja see on uskumatu, et ka lausa kõrvuti asuvad linnad võivad nii looduse kui ka arhitektuuri poolest üksteisest nii palju erineda. Vestluse käigus tuli kontrast välja eriti siis, kui Peeter ja Kadi jutustasid meile andaluuslaste soojusest ja temperamendist ning sellest, et Põhja-Hispaanias meenutavad nii inimesed, kui ka ilm pigem eestlasi ja Eestit.
Kuna Barcelona on üks tähtsamaid linnu Hispaanias, siis on mult tihti uuritud, kas ma olen seal ikka käinud. Tuleb tunnistada, et hetkel piirdub minu Barcelona külastus lennujaama, bussijaama ja nende vahele jääva takso reisiga. Põhjus, miks ma selle ära mainin on see, et Kadi rääkis meile, kui emotsionaalsed on hispaanlased liikluses olles, eriti suurlinnades ja ummikutes. Signaali andmine ja autodest väljumine ning igasugune enda väljaelamine ei ole seal midagi harukordset. Kogu see jutt ajas mind veidi naerma, kuna minu ainus mälestus Barcelonast on ummik, kus me taksojuhiga viibisime ning see, kui rahutu ja endast väljas ta kogu sõidu aja oli.
Kaardimaksed ja paberimajandus Hispaanias ei käi nii lihtsalt kui Eestis. Kadi jutustas sellest, kui aeglane on hispaania paberimajandus ning kui kaua tal tuli oodata ülikooli diplomit. Sellega oli nalja saanud, kuna talle öeldi, et kuningas peab paberi allkirjastama ja see on ka pika ootamise põhjuseks. Lõpuks tuli välja, et tegu oli metafoorse naljaga, mis Kadi pikka aega elevaks oli muutnud.
Mis puudutab kaardimakset, siis nii Peeter, kui ka Kadi mainisid, et kaardimaksetel on seal enamik kohtades miinimumsummad 5 ja 10 euro vahemikus, kui üldse on võimalik kaardimakset sooritada. Kogesin seda Hispaanias viibides ise ka. Kui Eestis kannan ma sularaha kaasas haruharva, siis Almerías oli ilma selleta pea võimatu hakkama saada. Näiteks toidupoes, kus ma tihti käisin, pidi arve kaardiga maksmiseks olema vähemalt 7 eurot. Selliste asjadega harjub õnneks üpris ruttu ära.
Räägitud sai ka söökidest ning jookidest. Meile jutustati pikkadest õhtutest täis tapasid, juttu ja naeru. Kadi meenutas, kui mõnus oli baarileti ääres seista ja lauas istumise asemel hoopis seal sõpradega veini juua ning aega veeta.
Hommikusöökidest nii palju, et väga tüüpiline menüü olevat kakao ja moosisai võiga, seda nii laste, kui ka täisealiste meeste seas. “Mina kasvasin moosisaiast juba ammu välja” tunnistas Kadi. Teine populaarne hommikusöök on sai oliiviõli ja soolaga, millele võib soovi korral tuunikala, tomatipüreed või midagi muud põnevat peale panna. Tõin välja need, mis mulle endale kõige südamelähedasemaks muutusid. Kuid hommikusöök ilma kohvita ei ole terviklik. Kohvi variante on Hispaanias aga päris palju. Valikus on nii kohv vähese/rohke piimaga; piim vähese kohviga; kohv kondenspiima ja jääga ja palju muud. Valida saab ka piima temperatuuri, vastavalt siis kohv leige, kuuma või külma piimaga. Igaüks võib leida endale meelepärase variatsiooni.
Toidu teemaga edasi minnes, rääkisid Kadi ja Peeter meile, et must põrand baaris tähendas mõni aeg tagasi, et tegu on hea baariga. Loogika on vist analoogne raamatutega. Nii nagu raamat, mida on palju loetud, ei saa uus välja näha, nii ei saa ka baar, kus käib palju inimesi olla laitmatult puhta põrandaga. Mis saab aga siis, kui tegu on nii populaarse kohaga, et vabu istekohti ei ole enam? Kui Eestis minnakse tavaliselt järgmisesse kohta, siis Hispaanias ei nähta selles probleemi. Leti ääres saab senikaua tapasid süüa ja veini juua, kuni mõni koht vabaneb – pole mingit probleemi.
Lisaks eelnevale sain taaskord täiendada oma teadmisi seoses hispaania ja flamenko kitarriga. Peeter rääkis meile, et flamenko kitarri puhul ei pruugi artist nooti tunda või teatavat haridust omada ja et enamik ajast on tegu improvisatsiooniga. Hispaania kitarristil, kui ta tahab olla edukas, peab aga alati erialane haridus olema. Mainiti ka ära, et parema käe küüned on kitarristil alati pikad. Kohe meenus seik viimasest reisist itaaliasse, mil kohtusin noormehega, kelle vasaku käe küüned olid lühikesed ning parema käe omad pikad, lausa veidralt pikad. Lõpuks ei suutnud ma end enam tagasi hoida ja küsisin otse “kas see on moes, või miks sul ühel käel pikad ja teisele lühikesed küüned on?” Lõpuks tuligi välja, et tegu on kitarristiga ja küüsi kasutab ta selleks, et kitarri keeltel parem mängida oleks.
Lõpetuseks toon välja festivali “Orgullo Gay Madrid”, millest andis Peeter meile väga ilmeka ülevaate. Ta kirjeldas meile, kui palju erilisi ja värvikaid inimesi seal näha võis ja kui suurejooneline kogu üritus oli. Ta võrdles seda lausa mitmekordse laulupeoga. Saime ka vaadata klippi võidujooksust, kuid mitte tavalisest, vaid jooksust kontsadel, mis oli minu jaoks midagi ennenägematut. Nimelt olid osalejateks mehed, kes jooksid võidu, kandes jalas kontsakingasid, mis olid keskmisest kõvasti kõrgemad. Oli mehi, kes olid need endale jalgade külge lausa teipinud, et need joostes ära ei tuleks. Mida kõike ka välja ei mõelda.
